Asjadest

Kavatsen jätkata vingumist ilma pärast. Pole väga mõtet muretseda maailmas toimuva pärast, sest hullumeelsused kestavad ja meie riigiviletsus hoiab kümne küünega oma soojadest kohtadest kinni, lahkuvad ainult sümpaatsete avaldustega silmajäänud, ehk siis mõningase aususelootusega ministrid. 

***

Jõugu Juhi inglise keele eksam läks väga hästi. Mitte suurepäraselt, nagu ta ise lootis, aga tema öeldud numbrid ja kättesaadud keeleoskuse tase on rohkem kui piisavad, nii et me oleme väga õnnelikud. 

***

Legolasega oli esmaspäeval väga ilus jutuajamine. Hoiatasin teda (pärast pühapäevaöist teineteise peale karjumist köögis) ette ja tegin konspekti teemadest, millest kindlasti tahtsin rääkida. Kas ta ka aru sai, on iseküsimus - sest ealised iseärasused -, aga koostöövalmidus, kaasamõtlemine ja mõned arukad omapoolsed seisukohavõtud on ju imelised asjad. 

***

Ka Lillebroril oli paari päeva jooksul mitu ägedat puberteedihoogu, nii et ma sain ka tema pärast nutta. Õnneks oskab ta mõningase suunamisega vabandust paluda ja vähemalt mõnda aega püüelda arukama ja ilusama käitumise poole. Käisime temaga eile kahekesi lõunat söömas ja tundus väga tore, ehkki Lillebror märkis, et täiesti harjumatu on olla väljas söömas ainult ühe vanemaga. :D 

Üldse ei ole tore, et Lillebrori ilusad ja mugavad tennised lagunesid täpselt sama uskumatust kohast ja sama uskumatul moel nagu tema talvesaapad. Tal on vist mingi kummaline kõnnakuasi või ma tõesti ei tea... Igatahes ei suutnud me eile leida jalatseid, mille puhul hind (minu nõue), välimus (Lillebrori nõue) ja suurusnumber korraga sobiksid. Kui hind ja välimus olid nagu okei, oli ainus poes olemasolev paar suurus 46... Oeh. Käib praegu JJ-lt päritud tennistega, mis on talle natuke kitsad ja välimuselt üldse ei meeldi. :( Kesklinna ja Eedeni poed on veel läbi käimata. 

***

Leidsime linnamaja dušialusele kardinad, mis loodetavasti on piisavalt jäigad ega soovi märjakssaamise puhul liimuda pesija ihule. Õnn ja rõõm, sest seal majas on tarvis niigi palju torutöid teha ja ülemise korruse madala lae ja insenertehniliselt korrektse, aga olemuslikult jubeda torulahenduse puhul on peaaegu võimatu sinna mingit standardset kabiini paigutada. Võimalik, et kunagi edaspidi, kui me oleme kogu kolimisest ja kahe maja remondist korraga kosunud. 

***

Kolimissituatsioon on jõudmas nõudepakkimise faasi. Täna teen kodus koha Vanaema fotoalbumitele ja mööbeldan selle tarbeks pisut. Loodetavasti uuel nädalal avan linnamaja kraami- ja muiduhuvilistele. Enne on vaja seal sättida ja eelkõige ära tuua minu kasvuhoone katus, mis hetkel päris tõsiselt liikumist takistab (ka hiigelsuure pereauto puhul ei mahu kolm last ja kolmemeetrised asjad kuidagimoodi korraga ära, tähendab, kasutame linnamaja mõnikord vahelaona). 

***
Oleme peaaegu et ära otsustanud Uno-nimelise sauna  ostmise ja ostukoha. Homme tahan uurima minna. Veel tulevad teadmata hetkel ja isikus murutraktor ja selle usina töö tagajärjel loodetavasti ka Lillebrori soovitud palliplats. Eksju, võrkpalli võib ka muru peal mängida? Sest kui me hakkaksime liivaplatsi tegema, siis kujutage ette kasside õnne suures uues kempsus...

*** 

Eile selgus veel üks Olukord. Emmedele kirjutasin palveabi asjus, siia jagan siis, kui jagan... Me teeme ilmselt midagi väga õigesti, sest siis on saatan kõige aktiivsem. Armastus on olemas ja kõik muu hädavajalik ka, nii et oleme ikkagi lootusrikkad. Vahetult Olukorra minule teatavakssaamise ajal sain sõnumi, et esmaspäeval tulevad kauaoodatud külalised - see on see fenomen, mida olen varemgi märganud, et sügavasse auku laskumise hetkel ilmub kusagilt liblikas või mingi muu väike, aga imetore viide igikestvale lootusele. Eelmine taoline väike viide oli ootamatu kevadlillepuhmas kohas, kus minu teada ei pidanuks midagi õitsema - tähendab, et ma neid märkan just täpselt sel hetkel, kui on raske. Õied särasid eriliselt eredalt. 

***

Nüüd ootavad mind pesuriputamine, kudutöö, mööbeldamine, kartulivorm ja vanillikreemisaiakesed. Olukordadest hoolimata on lootus lihtsale heale. 

Üleelamised

 Sel nädalal on üle elatud...

Üks laps oli haigepoolne. Tundub, et läks mööda. 

Ühe lapsega olid kasvatusküsimused - mitte vist suures mahus, aga piisavalt, et olla ebameeldivad. 

Must Mimi oli kaks päeva kadunud ja avas puugihooaja. 

Pesin sooja ilma puhul ära kõik aknad, millele ligi pääsesin. Siis sain aru, et ma ei ole ikka veel taastunud...

Legolas ja Sõbranna käisid Saaremaal tantsimas. Ka seal on mõningal määral kasvatusküsimusi. Viimased on põhjus, miks ma päris täpselt veel ei tea, kas neil oli ka tegelikult tore, hea ja ilus (muudmoodi ei tohi, aga on antud põhjust selles kahelda...). Kahjuks juhtub, ikka veel!

Linnamajas toimus Midagi. Muuhulgas tõime koju Vanaema selle sajandi pildialbumid, nende tõstmise käigus märkasin mitmeid imetoredaid pilte lastest, mida ma kas ei teadnud või ei mäletanudki... 

Meie Mehega käisime Alfa väljasõidul süüa tegemas. Põltsamaa pastoraat on imeline paik... kus köök on täiesti teise loogikaga, kui meil. Olles harjunud luksusega, et sahtlite ja kappide peal on sildid ja et praeahju programmisümbolid on ühemõtteliselt mõistetavad... tegin järelduse, et Upo pliidid on täielikud upad (neid oli seal kaks, kummalgi miski põhimõtteline viga külges) ja et edaspidi võtan palderjani ettehaaravalt sisse, enne võõras köögis toimetamisest närvivapustuse saamist. Tegelikult said kõik lõpuks söönuks, aga viimaste aastate sündmused on teinud närvivapustuste saamise üllatavalt kergeks.

Selle kõige tulemusena õnnestus mul täna kiriku kempsus (privaatsuse mõttes, seal saab ukse lukku panna) põrand märjaks nutta, sest lihtsalt enam ei jõudnud. Mitu korda. Ühtlasi, armsad inimesed, võtke arvesse, et kui keegi on nähtavalt tolmuks varisemise piiri peal, siis võib tema vastu lahke olemine selle varisemise põhjustadagi. 

Sellegipoolest armastan ma kõiki oma lapsi nii palju, kui suudan. Raevukalt, kui vaja  - missis Weasley, kohe kindlasti. Kasvatusküsimused lähevad kogenumate jutu järgi mööda ja ehk ma ühel päeval ka ei ole enam nii vesilahustuv nagu täna. Vabandage, ma lähen nüüd taskurätti tooma. Homme on kindlasti parem päev - milles tänase oleku kasutegur avaldub, on veel teadmata, aga teatavasti tuleb kõik heaks neile, kes usuvad. Küllap on ka niisuguseid päevi vaja. 

Hommikul

Täna lubatakse sooja ilma. Loodan pesta terve hulga aknaid ja teha mingeid välitöid. 

***

Eile oli mul natuke aega ootamatult soe. Väga meeldiv. Kui see peaks olema esimene paljukirutud (ja eakohastest) kuumahoogudest, siis ma ei saa hästi aru, mis selles halba on - mul on siiani olnud palav ainult saunas, väga palava ilmaga või välismaal... kah väga palava ilmaga... ja muidu on vahetpidamata pööraselt külm. Tõsi, sel talvel avastasin nipi, kuidas mitte katkematult lõdiseda, tuleb kanda korraga kolme villast kampsunit tavapärase kahe asemel. Kunagi aastaid tagasi olime perekondlikult külas Viimsi pastoraadis, vaat seal oli küll soe... kaalusin isegi villaste pantaloonide eemaldamist. Samal ajal jalutas pererahvas, kes ilmselt olid samasugused pingviin-jääkarud nagu minu pere, toas ringi paljajalu ja T-särkidega... Või olen mina siin kõige surikaadim surimaat, paluks päikest ja kuuma ilma!

***

Mu tomatitaimede peal on lehetäid. Olles aastaid arvanud, et tomat on omas karvasuses ja spetsiifilise lõhnaga täikindel taim, olen mõningal määral segaduses. Lillebrori õpetust mööda käin täisid sõrmedega ära näppimas, üht vähempõnevate sortidega kassetti ka pritsisin Lillebrori antud täitõrjevahendiga - sest vahendi peal ei olnud kirjas, kas see tomatitele ikka sobib. 

Pühapäeval leidis Lillebror õuest lepatriinu. Oo, mõtlesime, täipugija tuleb appi. Lepatriinu rabeles mul peos, kuni ta tuppa tõin, tomatitaime peale panduna astus kaks sammu ja kukkus siis selili... rohkem pole teda näha olnud. 

***

Olen peaaegu välja mõelnud, mida Alfa väljasõidule süüa teha. Üks grupijuhtidest, muidu väga armas inimene, on nimelt peaaegu vegan, st ta ise loomseid tooteid ei hangi ega nende tarbimist otsi, aga külas pidavat ikka võiga tehtud kooki sööma, viisakus ennekõike. Õhtuks Sõbranna lemmik-makaronisalat, sest seda saab teha lihaga ja ilma. Pärasteks kohupiimakreem ja puuviljasalat, igaüks võteb ise, niipalju kui tahab. Hommikuks leib-sai ja see kõik, mis sinna peale sobib. Lõunaks kõrvitsa-läätsesupp (kui ma kusagil kõrvitsat saan), seemneleib maitsevõiga. Magusaks minu vanaema moodi õunakook, pärmitaina peal õunad ja saiapurukate. Küpsised mudugi kogu aeg kohvikõrvaseks. 

Alfa sööki teeb ka Vend Professori minia, see tekkimisjärjekorras esimene (minu arvestust mööda on ju?), tema jagab sotsiaalmeedias pilte söögist ja ma olen saanud väga tugevad kompleksid. Nad pidavat kodus ka sööma nagu fäänsis restoranis... nojah, kui jaksu ja ilumeelt on, mul pole praegu kumbagi. Õnneks ütles sõber Juustumeister, et lihtsam toit sobib küll. Mnjah, kui meie Alfal käisime, siis anti kõigile sama asja, näiteks kartulisalatit või mingit supilist, pluss paar küpsist musta Liptoni tee juurde, ei mingeid erimenüüsid või laimi-avokaadokooki...

***

Eile lasin Millie välja ja läksin ise magamistuppa väikese telje juurde kuduma - tahan ka meie magamistuba korda saada, see eeldab lõngade minemakudumist (need lõngad ei kõlba ausalt mitte millekski muuks kui villavaibakesteks). Mõni hetk hiljem vaatas aknast sisse vurruline nägu - lase tuppa. Uks lahti, Millie sisse. Läks natuke aega, liikusin korraks ringi - Millie keerleb välisukse juures, lastagu õue. Oeh...

Ega ma hetkel kasse väga õue lasta ei taha, eileõhtuse Kräu ajal vaatasin välja (meie daamid olid kõik häiritud olemisega, aga toas) ja kohtasin võõrast lumivalget kassi, kelle ühe silma ümbrus oli veripunane ja tundus põletikus olevat. Ärge mulle palun kinnipüüdmisest rääkige, kui saame, püüame muidugi ja viime kliinikusse, aga need territooriumivõitlejad üldiselt inimestega suhelda ei taha. Küllap on kassidelgi silmapõletik nakkav... :(

***

Tuttav jagas FBs ühe sportlasekarjääri hävitamise lugu. Olin šokeeritud ja saatsin loo Legolasele edasi, tal on ka tippspordiunistus olnud. Mis hullumeelsed nõuded... Ja maailmas, kus niinimetatud transnaised* on lubatud sünnipäraste naistega samadele võistlustele, on dopinguküsimus peaaegu ebaoluline. Urr. 

***

Mis puutub trans-teemasse, siis mõni aeg tagasi olevat keegi kas Gofundme's või mingis muus taolises keskkonnas kurtnud, et on rikas mees vaese mehe kehas, palub abi "transition"'i läbiviimisel - ja talle olevat isegi annetatud. Mh, minu vasak põlv võiks ka aru saada, et ma olen 22-aastane 49-aastase kehas, lõpetagu valutamine...  Eks näeb, mis ta pärast aknapesemisi ütleb, seal on vaja ronida, ma ei saa millegipärast selle toki otsas puhastajaga kuigi hästi hakkama. Aga ma lähen nüüd kõigepealt pesu riputama, see on kevadel ja suvel vaieldamatult nauditav. 

____________

*loomulikult on päris trans-inimesed olemas ja peavad saama kohast abi. Aga mingi ujuja või kes see oligi, kes elas täiskasvanueani mehena ja nüüd täismõõdus mehekehas olles naistega võistleb ja väidab, et tema tunneb ennast naisena ja peab saama naiste võistlusel osaleda... see on lihtsalt alatu. Õppigu ümber kondiitriks ja kasutagu oma võimsaid lihaseid pulmatortide tõstmiseks, kui tahab midagi naiselikku teha. Või hakaku lamajate haigete hooldajaks, ka paljudes maades naiste amet, aga nõuab suurt jõudu. 

Las kolimine kiidab kolijat

Või kuidas see Margo Durrell ütleski.

Või nojah, ma olen aasta jooksul ostnud neli diivanit... natuke paljuvõitu, kui seda kontekstist väljarebituna vaadata, siis paistan ma ilmselt hullumeelse diivanikogujana. 

Tegelikult me siin sisustame Kantseleid ja sinna oli ju mingit pehmet mööblit tarvis. Samaaria (Sõbra Selveri majas) on vist meie lemmik-diivanipood, sest sealt pärinevad nii Legolase diivan kui sellenädalased kaks (sinine lahtikäiv ja helebeež kandiline). Esikudiivan juhtus sõbrapoest, aga sellel olid ka väga spetsiifilised mõõdud, millest suuremaks minna ei tohtinud. 

Lisaks diivanitele tõi Samaaria asjapulk S. linnamajast ära umbes nagu igavesti - kindlasti ajast enne minu arusaamist - sealses köögis seisnud tammepuust söögilaua. Saab lastele kaardimängulauaks või midagi, eriti kuna tema vaheplaadid on eiteakus. 

Veel oleme kolinud suurt hulka raamatuid. Nii suurt hulka, et kui Mees eile arvas, et selle ja tolle võiks ka alles jätta... hakkasin peaaegu nutma. Tegelikult on sorteerida veel ainult ühe laia maast-laeni riiuli jagu raamatuid. Siis vaatab Lillebror üle aiandusraamatud (kapitäis) ja Sõbranna umbes kogu kupatuse - no ta on mõningal määral raamatuhuviline tirtsuke - ja selleks ajaks olen ma ka nõudega Midagi teinud... ja siis tuleb üks lahtiste uste päev. 

Raamatusorteerimise käigus leidsin oma kirjad Vanaemale - nii Saksamaalt kui Iirimaalt saadetud. Õnneks on seal majas ahiküte. Ilmselt tuleks ahju ajada ka kõik Vanaema sõbrannade saadetud kirjad, neil pole erilist ajaloolist väärtust, aga kohati võivad liiga isiklikud olla küll, kesse teab. 

Veel juhtus sel nädalal väga ilus ilm ja väga jube ilm. 

Jõugu Juht käis Semu pool ja Laenulapse pool ja tegi kõige vahel ülikooli akadeemilist testi. Minul ei ole probeemi ka sellega, kui ta sel aastal kuhugi sisse ei astu... või kui astub kutsekooli mingile tehnilisele erialale (nagu need põhilised huvid tunduvad olevat). Proovida aga võiks kõikjale, loodame, et saab õigesse kohta. 

Legolas käis ettetantsimisel ja Laenulapse pool.

Legolas ja Lillebror käisid matusel, sellest ma juba kirjutasin. Järgmisel päeval sai Legolas veel ühe kaudse leinateate, sõbramat sorti klassivenna õe sõber, arvatavasti ka gümnaasiumiealine... Oeh. 

Lillebror käis Jaanipäevatalu noorima sünnipäeval, ööbis peaaegu ilma etteteatamiseta oma Sõbra juures ja külastas järgmisel päeval koos Endiste Klassivendadega uut kino. 

Mees värvis linnamajas ülemise korruse lagesid. Veel tuvastas Mees, et mõned raamatukomplektid linnamajast võiksid midagi maksta... ühel hetkel paneb ta need müüki, aga kui keegi soovib hästi hoitud täiemahulist Balzaci, Tolstoid, Tšehhovit, Urania Tierreichi köiteid või kaheksat "Wildlife of") pildialbumit, palun andke teada. Seiklusjutud maalt ja merelt jätan endale, pealegi on "Oikumeeni äärel" muidugi puudu.

Tee äääres metsa all õitsevad sinililled. Must Mimi kiitis diivanid heaks - ma pole ammu teda nii elevil näinud, ei teagi, kas asi oli uutes lõhnades või ikkagi arusaamises, et talle magamiseks toodi uut pehmet mööblit. Kured plagistavad nokki. Linna-aias on karulaugulehtedega hõredalt, loodetavasti tuleb veel. On aprill.

Ilm, härrased, täna on lumi

Või kuidas see Albert Moses ütleski (A. ja B. Strugatskid, ""Hukkunud alpinisti" hotell"). Igatahes on akna taga täiesti novemberlik pimedus ja midagi sajab. Võeh. 

Laste trennid kolisid lumesulamise puhul muidugi õue... See tähendab, et täna sinna ei minda.

Eks meeleolu trennis oleks ka üsna rõhutud, eilne ärasaatmine olnud ootuspäraselt nutune, rääkisid nii Legolas kui Lillebror. 

Tähendab... ühe trennikaaslasega Legolase aastakäigust oli juhtunud võigas õnnetus, mille asjaolud ei ole meist kellegi asi - ega teada -, aga mis tappis kohe, kiiresti ja lootusetult. Nägu oli olnud normaalne, ütles Legolas, aga džunglitelegraafi järgi olevat vigastusi siiski nähtud... Oleks võinud olla kinnise kirstuga ärasaatmine, suur pilt kirstu peal... sest kohal oli väga palju teravsilmseid noori, nagu teismelise matusel ikka. Eks see oli muidugi pere otsus, aga tjah... ma ei oleks oma laste minekuga nii rahul olnud, kui oleks varem teadnud tapvate vigastuste tüübi ja lahtise kirstu kohta. Ja ärge tulge siin jutuga, et Ukraina lapsed on näinud... Mida hiljem inimene igasuguste päriselu õuduste suhtes tuimestub, seda parem. Pakkusin lastele palderjani, taskurätti ja ärakuulamist, ega muud polegi anda. Ärakuulamine võeti igatahes vastu, muude asjade vajalikkuse otsustasid noored mehed ise. 

Lillebroril oli see nüüd neljas tuttava inimese suremine kahe aasta jooksul, Legolasel kolmas. Nagu natuke tihedavõitu vist...? Muidugi, minul läksid järjest vanavanaema, isapoolne vanaema ja emapoolne vanaisa umbes poolteise aasta jooksul, kui ma olin sammuke noorem kui Lillebror praegu... samuti läksid Mehel vanaema  ja ema pooleaastase vahega - aga  - AGA - nendes hm, lahkunugruppides ei olnud teismelisi.  

***

Hoopis rõõmsamal noodil - ehkki sotsiaalmeedia pakub mulle peamiselt kassivideosid ja suurperesid, juhtusin ükspäev nägema seda. Jagasin Legolasega, kes leidis, et niisuguste stereotüüpidega saab suhestuda küll. Umbes nii neil vist ongi, kurr*. 

***

Eile õhtul käis Mees mööda tube ja loendas kasse. Kõik neli magasid erinevates paikades... aga Maja ümber käis vali KRÄU. Kuna meie daamid on jahedama ilmaga tubased, jagatakse ilmselt meie aeda ja daamid peavad soojemate ilmade saabumisel asju korraldama hakkama... mis teha. 

*** 

Saavutasin esimesed riiulitäied raamatuid Kantseleis. Otsustasin, et ligi saja-aastased "Eesti Naised" ja "Maretid" lähevad siiski majast välja, esimene on olemuslikult liiga filosoofiline ja teine pole mind õieti kunagi köitnud. Veel läksid äramüüdavate kasti mõned eksemplarid ajakirja "Kõigile" ja mingisugune "Sädemed", mida ma üldse ei mäleta... Tähendab, Vanaema ostis igasugust ennesõjaaegset kirjandust ja ajakirjandust, mida sai, loomulikult pistsin ma kõigele nina sisse. Endale jätan kõik "Taluperenaised", "Kauni Kodu" ja muidugi kogu lastele mõeldud kirjavara. Ilmselt pistan üht 1895. aastast pärinevat pildi- ja luuleraamatut nina alla kõigile laste sõpradele, kes siia juhtuvad sattuma... sest paljudes kodudes midagi nii vana arvatavasti ei ole. Kui keegi teab usaldusväärset ja ausat raamatuantikvaari, kes oleks nõus ajakirja-aastakäikude eest midagi maksma, võtan info tänumeeles vastu. 

Täna toob Mees Linnast veel mõned kastitäied raamatuid, mis mul juba välja sorteerit (aktuaalne ürik Kirjandusmuuseumis on läbivalt sellises kirjaviisis...). Kas ka nende hulgas vanavara on, ei teagi praegu. 

***

Kellakeeramine ja sellele vahetult järgnenud intensiivne pühapäev on meile kõigile väga halvasti mõjunud. Oleme perekondlikult nii mõistuse kui ihu poolest väsinud ja pahurad. Kui see sisemine kell juba kaks korda aastas segi aetakse, siis võiks anda selle juurde ka nädalase poole kohaga töötamise või midagi. Muide, ka mittetöötavad lapsevanemad tõusevad kooliskäivate laste rütmis, elan samade kellaaegadega nagu mu pere, ainult et jah, oma aja üle valitsemise luksus on mul praegu küll. 

Oeh. 

___________

*kurriks nimetan mina noorte nii avalikult kui omavahel juhtuvaid läheduseväljendusi, mille pealtnägemisest keegi suuremat sorti traumat ei saa.

Armas aprill

Nalja ei tee! Aga aprill on sellegipoolest armas kuu. 

Jõugu Juht teeb proovieksamit ja akadeemilist testi ja päris eksamit. 

Legolas kaitseb UPT-d, tantsib kohaliku tantsupeo tarbeks ette ja (vist, sest infot pole veel tulnud) tantsib Saaremaal. Võimalik, et sõidab ka esimesed autojuhtimise-tunnid päris õpetajaga päris liikluses (Jõugu Juhi sõnul hirmsad hetked meie lauda taga Herr Boraga ei loe, JJ ei ole kuigi kogenud sõiduõpetaja).

Lillebror kaitseb loodetavasti loovtööd, saab üles kasvuhoone ja on muidu ka tubli laps. 

Mees saab valmis Linnamaja ülemise korruse (laed ja dušinurk, need vaevalised tööd). Veel saab Mees valmis Kantselei ja paneb minu kasvuhoonele katuse peale. 

Mina sorteerin hirmsa hooga Linnamajas raamatuid ja nõusid, vast saab kuu lõpus teha kraamijagamise-päeva. Veel teen kaks korda Alfa sööki kogudusemajas ja korra koos Mehega väljasõidul. 

Naudime koolivaheaega ja kevade saabumist, soovitatavalt järjekindlalt soojemate ilmadega. Võtame vastu laste külalisi, aga meelsasti ka täiskasvanuid (armas Karina nagu vihjas...). Võimalik, et kedagi lastest kutsutakse mõnele sünnipäevale. 

Rõõmustame kevadistest kulinaarsetest võimalustest, linna-aiast saab loodetavasti karulauku ja kodust metsküüslauku. Hangime Kantseleisse pehmet mööblit ja kesse teab, äkki alustame isegi Lillebrori toa eakohastamisega - tal on seal kolmele väikesele lapsele tellitud nari ja väikelastekohane pingubordüür.

Suhtleme Onu Antsuga, sest Linnamajas on, noh, see urn. Loodetavasti on kevadiseks koolivaheajaks ka kõige kangekaelsem lumi sulanud ja saame matuseasjaga lõpuks lõpetada. 

Jeesus Kristus on üles tõusnud!

... ja mina olen väsinud. 

Oli see vast ülestõusmispüha. 

Aga järgemööda...

Ma isegi ei mäleta täpselt, mis meil kõike nädala alguses juhtus. Igatahes õmblesin ma ühel päeval üht lisa-'oodiet... teate küll, kellele. Võtsin aega, koos valesti juurdelõikamise ja selle õgvendamisega läks neli tundi. 

Asooh, juuksuris käisin ka. Kristin Sims Iluvaksalist on imeline (ma teadsin seda ennegi). Sellegipoolest küsisin soengu, mille saaks südamerahus välja kasvatada, sest juuksuris käisin ma viimati 21 aastat tagasi, pruudisoengu asjus... ja ma ei kavatse seda sagedust muuta. "Sa näed välja nagu see väike tüdruk raamatust ja filmist, noh, kelle ema ära viidi..." arvas Lillebror. Väikese Leelo soeng on vist jah, aga see on ilmselt parem kui rotisaba, mis oli. 

Legolas käis oma elu esimeses autokoolitunnis. Oli olnud informatiivne. 

Jõugu Juht... tegi mingeid asju, valmistub eksamiteks. 

Lillebror... tegi kah midagi, sai umbes esitamisküpseks oma loovtöö. 

Neljapäeval tundsin suurt kahetsust, et lapsed pidid kõik nii imelise ilmaga koolis olema. Ise tegin neid asju. Õhtul sain veel teada, et Sõbrannat külastav Legolas oli saanud leinateate. 

Leinateade laienes ka Lillebrorile, nende mõlema trennikaaslane... Kurb, et noore inimese elu nii väga lühikeseks jäi. 

Pärast tühja pesa neljapäeva õhtul oli meil reedel pärast jumalateenistust äketse jälle kolm poissi, Legolas tuli koos Laenulapse ja Nimekaimuga. Õhtuse bussiga saabusid veel Jaanipäevatalus käinud Lillebror ja tema Sõber, kes vist Jaanipäevatalus siiski ei viibinud. Viis poissi! Sellest parem oli ainult...

...laupäev, kui õhtul saabus koju ka Jõugu Juht. Muidu oli laupäev üsna keskpärane, kirikukohviku koogiküpsetamise ajal streikis praeahi ja minule jõudis kohale neljapäevane väsimus - aga poisid naudivad Kantselei peaaegu valmisolemist väga, mitmes kombinatsioonis mängiti pinksi ja oldi üldse rahulolevad. Hetkel on seal küll ainult pinksilaud, kaks tooli ja need hirmrasked riiulid, aga jaht pehmele mööblile käib. 

Pühapäeval läksid hommikuse bussiga Linna (sest Frau Corsa aku on endiselt tühi) Legolas ja Laenulaps, Nimekaim jäi Legolase diivanile magama... nii et ma sain äratada õiges toas õige nimega vale poissi. Väga naljakas oli, temal jällegi oli vale ema äratamas. Kirikusse kaasa läksid neli plaadikooki ja kimp pajuoksi, naaberkrundi pajude küljest (seal on ühed üsna asustamata varemed...). 

Pärast teenistust käisid poisid omakeskis ja meie Mehega omaette söömas. Lõunakeskuses saab väga korraliku suurusega pannkooki, seal liuvälja Jyski-poolse otsa juures, ma ei tea, mis selle koha nimi on... igatahes hea oli. Siis sai toidupood ja sai selgus, et reklaamitud nartsisse pole ja samuti reklaamitud sügavkülmapirukaid on ka vähe. Ostsime kõik ära, tõime teisest poest juurde ja siis läksin mina kirikusse ettevalmistusi tegema, Mees korjas kuskilt peale Lillebrori ja poetas selle linnamaja aeda lumikellukesi korjama, ise käis kolmandas poes. Lauakaunistuseks said lumikellukesed väikese pajuoksaga. Igavene tsirkus oli laudlinadega, aga lõpuks oli olulisel kohal söök... ja meeskond. Lillebrori Sõbra Ema küpsetas, nii mis jaksas, Laenulapse Ema toimetas köögis, poisid ja mehed vehkisid nõusid vedada. Lillebror ja tema Sõbra Õde jõudsid enne munajahile minekut lilled laudadele panna (meie peret esindasid ka Legolas ja Sõbranna, aga viimased päris otseses mõttes ei osalenud, sest nende tänane ühine aeg oli piiratud ja rõõm ilusa-ilma-jalutuskäigust suurem kui osalemissoov). Mina pesin peamiselt nõusid ja üks vene osakonna õde abistas. Mingil hetkel juhtus veel abilisi, sest inimesed on ilusad ja head. Kõigile jätkus ja natuke palukesi jäi üle ka. Tänulik. 

Loodusteadetest niipalju, et kolmapäeval saabusid meile kured, aga teisipäeval Legolast bussi pealt tuues nägime, kuidas ületas teed jalakäija Mäger. Neljapäeval lendas jällegi väiksem kulliline, miski solgutis nokas... küllap madu. Tubli lind! Aias on hulganisti pabulaid, mis guugli andmetel võiksid kuuluda põdrale... ma ei tea, kas ma tahaksin läbi magamistoa akna põdraga tõtt vaadata, aga sealt mõne meetri kaugusel on ta kempsus käinud. Ühtlasi on aias palju õnnelikke nõgesetaimekesi. Võeh. 

Kaubandusteadetega on jällegi nii, et kuna Legolas on peaaegu välja kasvanud oma senisest õhukesest jopest - sest õlad... -, käisime talle jopet otsimas. New Yorkeri pood on arenenud, müüvad tumedat raglaanlõikelist, lukuga taskutega meestejopet hinnaga 29.99. Varasema L-suuruse asemel sai... L, sest uus L on avaram ja välitrennideks sobivam. 

Homme on aprill, aga aprillinalja paluks mitte teha. 

... ja sälgä tõstnu toobripuud...

No õnneks minu käsi ükski pini täna laknu ei ole ja oma poigade käitumine on loodetavasti ka pai, suud polegi tarvis anda. 

aga... mul on pitsikuduja käed, eks ole. 

Täna kudusin pitsi, hommikul autos. 

Siis värvisin linnamaja teisel korrusel esikut. 

Siis võtsin kätte sae ja läksin toominga kallale. Eemaldasin mitu randmejämedust oksa, et saab niigi palju...

Siis võtsin vastu kaks füüsalitaime.

Siis tõstsin paberimuuseumis autost maha x kasti raamatute ja ajakirjadega, aga mingi osa tõstis muuseumitöötaja (seal on muide nunnu kass). 

Siis tõstsin linnamaja veel raamatuid, seekord neid, mis meile koju tulevad... ja koos Mehega kaht hiiglaslikku täispuidust riiulit. Need tulid ka meile koju. 

Enne riiulite kojutulekut vabastasin nad esmasest tolmust ja nendetaguse seina ka... 20 aastat sama seina ääres seismist võimaldab koguneda väga suurel tolmuhulgal, aga kesse hull riiulite ja kappide tagant tolmu võtab?

Kodus (loksadi-loksadi, jupp riiulit auto tagumisest luugist väljas) enne riiulite tuppavinnamist kasisin tolmu põhjalikult. Fui. 

Siis me vinnasime, minu jõud viimse piiri peal - sest kõik lapsed on täna kusagil ära, meil on tühi pesa, aga homme, kui jälle parv poisse saabub, on vihm...

Ja siis... õlitasin ma ära kõik Kantseleisse määratud põrandaliistud. 

Ma nüüd teeks veel ühe väikese pitsi*, ikkagi pitsikuduja käed...

____________

*pitsikudujate naljadel ei ole mitte midagi tegemist alkoholiga, muide - aga iga päev on ikka pits ees, muidugi. 

Paigalseis

Viimaste päevade nörritavatest asjadest taanduvad mitmed info liikumisele... liikumatusele.

Kuu alguses käisin töövestlusel.  Vestuse sõbralikust toonist hoolimata jäi tunne, et ega sealt midagi ei tule... ma arvan, et üsnagi vastastikku. Polekski probleem. Aga oleks ju kena selgesti teada saada, et ei tule (noh, et mina ei peaks ise midagi otsustama, loomulikult). 

Linna parim põrandaliistupood on ennast kinni pannud. Kas nad on hoiatanud ja näiteks suure tänava ääresti sildid ära korjanud? See oli retooriline küsimus, muidugi ei ole. Me oleme kakskümmend aastat käinud sealt liiste ja muud taolist ostmas....!

FB Marketplace'is on üleval kuulutus. Oleme ostmisest huvitatud, saatsin sõnumi... müüja on sõnumit näinud, absoluutselt mitte mingit vastust ei ole. Müüdava väikest hinda arvestades on loogiline, et asi on läinud... aga võetagu siis vähemalt kuulutus maha, palun. 

Ühe lapsega on... ka kommunikatsiooniprobleemid. Muidugi õpime me kõik elu lõpuni, kuidas viisakalt öelda, et oota natuke, ma olen praegu unine, ma mõtlen... aga sellel lapsel vilgub selliseid, enese arutlusvõime kohta antavaid sõnumeid palju harvem, kui oleks tarvis või eakohane. Siis jääb mulje, et laps põrgib sihipäraselt - sest seda on ta ma elu jooksul teinud oikuipalju, minu laps ikkagi -, lapsevanem teeb kurja häält, laps solvub, põrgib päriselt, emaühik saab peatäie nutta... Nõiaring. Küsimustest ja arutamistest loobumine ei ole valikutes.

***

Lisaks kommunikatsiooniprobleemidele on mõned asjastunumat laadi tagasilöögid. 

Linna-aia tapjatoomingas on valele poole viltu ja veel jämedam, kui ma mäletasin. Kuidagimoodi tuleb tema kallale minna, võimalusel alustan juba sel nädalal ühe tüvest peenema oksaga (mis on ka valele poole viltu, aga vast ikka saab midagi). Asukoht on selline, et tõstukid, redelid ja muu taoline on välistatud. 

Linnamaja köögi söögilaud (üks vähestest mööblitükkidest, mida ma tahan oma koju ära tuua), mille uus koht oleks Kantseleis akna all, on lammutamatu, jalad on külge liimitud, ütleb Mees. Seega ei saa teda meie autoga transportida ja kuidas ta üldse sealt majast välja käib... Kui nüüd Samaariast ühe diivani leiaks, siis saaks transporti kombineerida, aga keegi ei tea, mis päeval satub sinna meie jaoks kohane diivan. 

On vaja hakata mõnes kohas natuke maad kaevama. Vajan mõistlikku harki, paari aasta eest ostetul paindus üks haru täiesti tavalises mullas ära... aga see hark ei tohiks olla raske. Mis te arvate, milliseid harke poes - mitmes poes - hingehinnaga müüakse? Üks raskem kui teine, loomulikult. Isegi kui hargi peal on kirjas "light", kaalub ta ikkagi lubamatult palju. Äkki on meil kusagil alles minu vanaema hark, normaalse kaaluga ja väike, Mees paneb ehk uue puuvarre külge... Või korraldan läbiotsimise linna-aia tööriistakuuris, seal võib olla igasuguseid imeasju. Isegi kui sealt peaks leidma ainult raske hargi, pole selle eest vähemalt pidanud poolt haapsalu salli maksma (harkide hinnad suuremates ehituspoodides on hooajakohased)

***

Õhtupoole küpsetan kaneelisaiakesi. Sellel tegevusel on vähemalt mingi mõte sees ja hea tulemus tõenäoline.

Palmipuudepühal

ehk urbepäeval. Meie pajud kraavikaldal sel aastal urbi ei tee, vähemalt eile neid veel näha polnud. Minul on selles mõttes muidugi lihtsam, atsih - ainult hirmus kahju on, pajukiisud meeldivad mulle nii väga. 

Sel nädalal on olnud sekeldusi. Sama noor meesresident, kes mõned aastad tagasi kellegi lapse kohta pealevaatamise põhjal ütles, et aneemiat kindlasti ei saa olla, poe ette nähtud... aga vereproovi järgi oli aneemia missugune - kirjutas Lillebrorile nohu vastu südamehaigetele selgelt keelatud ravimi. Selle saime teada apteegis... Ei teagi, kas viga oli süsteemis, mis südamehäda ei näidanud, või arstis. Urr. 

Siis oli tsirkus põrandaõliga. Kes luges, see luges, igatahes pole ma ammu nii inetut kohtlemist kohanud... ja lõpuks me valisime liiga heleda tooni, nii et kogu põrand läheb suvel sooja ilmaga üleõlitamisele. No aga kaht-kolme korda pluss hooldusõlitamist hiljem soovitataksegi...

Siis jättis üks anonüümseks jääda sooviv teismeline tegemata vajaliku, selgelt palutud tegevuse. Kärkisin, sest mulle ei sobi kohe mitte klišee meeste võimetusest kodumajanduses osaleda. Oleks siis olnud pitsvolangide triikimine või mõni muu raketiteadus, koristamise-kanti töö oli. 

Urr palju!

Aga lõpuks... nägime täna kiriku juures esimest liblikat, kollane oli. Mõtlesin välja uue puukoorma kuuripaigutuse. Just praegu viisid suured poisid Kantseleisse tagasi pinksilauda ja ilmselt hakkavad kohe rahulolevalt mängima. 

Veel juhtus, et Jõugu Juht tegi inglise keele eksamit. Peaasi, et läbi saaks... Esinemisnärviga on tal endiselt probleeme. 

Legolas sai valmis UPT. Veel võõrustas ta Sõbrannat, kes sõi õige mitmeks toidukorraks suvist makaronisalatit. Selgus, et tavaliste tomatitega maitseb ka (kirsstomatid on praegu hirmus kallid või hirmus viletsad või mõlemat), ainult et tavalised vesised talvetomatid võiks enne salati sisse panemist väikesteks tükkideks lõikuda ja natukese suhkruga seista lasta, siis on maitse selgem ja vesi valgub seest välja. Pidin mõnes asjas (et kõike võib, aga kõigest ei pruugi olla kasu) oma seisukohti selgitama, noored ei turtsunudki vastu. Hirmus ilus, hirmus hirmus ja hirmus armas on ikka. 

Lillebror veetis nädalavahetuse Toreda Endise Klassivenna juures maal, olevat sõidetud autoga ja söödud hommikusöögiks tatart. 

Mees lihvis ja sättis Kantseleis. 

Mina... lisaks urinatele sõlmisin üürilepingu suulise eellepingu. Linnamaja teisele korrusele kolib loodetavasti peagi sisse imetore noor üüriline. Sorteerisin ära peaaegu kõik lasteraamatud ja üht-teist muudki. 

Kassid soovivad käia õue uksest ja aknast. Õue on tekkinud üks tundmatu valge kass, kelle arvataval osalusel toimus laupäeva õhtul hirmus kisa ("Nagu oleks kedagi mõrvatud," ütles Sõbranna). Lõpuks saime ka Millie puu otsast alla, nii et küllap oli tegu tavalise territooriumivaidlusega. 

Uuel nädalal juhtub kindlasti häid asju nagu... kaks raamaturiiulit Kantseleisse, mõned liistud, mõningal määral aiatöid ja oeh, koguduse munajahi kohvik, kus mul on õnneks paar armast abilist. Aga mune võite jahtida küll, tuleval pühapäeval Toomemäel, seal on telgid, kus antakse juhiseid... kui ilma peab, muidugi. 

Mis elu sees praegu veel on

Noh, et eileõhtune tõsine pahameel ei jääks kõige aktuaalsemaks asjaks, eksju.

Eile hilisõhtul lihvis Mees Kantseleis veel natuke, siis kutsus mind vaatama. Tolmukogus õhus oli selline, et ma üle kolmekümne sekundi vastu ei pidanud... Noh, mõne päeva eest valutasid mul pärast lihvimistööd bronhid (ma arvan). Kopsud on viimaste kuude jooksul üsna, hm, ebaharilikke asju kogenud... Nii et on õnn ja rõõm, et me elame männimetsas ja et aias on midagi teha. 

***

Linnamaja aias on hm, terrassid. Kõige alumise on hetkel vallutanud lumikellukesed ja lumekupud. Loodetavasti on seal varsti karulauk, aga ülevalpool hakkavad jällegi õitsema puškiiniad. Niigi palju lilleilu. Kodu-lumikellukesed avavad arglikult õisi, sest meil siin on endiselt külm. 

***

Mees vaatas linnamajas pleksiklaasivaru. Silt oli peal, ostetud 2014, kasvuhoone katuseks... Vanaisa oli asjadesse puutuvas üks põhjalik mees, näiteks kütteruumi uksel on ka selgesti loetavad juhised, kui palju kivisütt mis kraadidega tohib kütta. Noh, linnamaja kasvuhoonet keegi ilmselt sel aastal - või kesteabmillal - kõpitsema ei hakka, aga mina saan sealt oma kasvuhoone katuse või vähemalt osa sellest. 

***

Linnamajaga on veel see suur rõõm, et plaani järgi saame varsti suurepärase üürilise. Tähendab, inimesena suurepärase*, küllap on ta üürilisena ka heaperemehelik. 

***

Täna on põrandaõli jaoks muidugi väga sobimatu ilm, meile lubatakse vihma... aga Kantselei mõlemad ahjud on juba köetud ja kohevarsti lähen ruumi tolmuvabaks tegema. Võeh. Aga kui nüüd hästi läheb, siis saab see asi tehtud. Mis on tehtud, see on tehtud, ütles 30 aastat tagasi minu saksa hoiulapse vanaema - ja kes võiks ühele vanaemale vastu vaielda?

***

Ühe lapsega tekkis siin arutelu, et kui meil on majas enam-vähem noorpaar ja meie Mehega ei ole valmis olema vanapaar, kas me oleme siis keskpaar... Mnjah, koguduses on meil küll, et on hm, vanad L... ja noored L... ja väikesed L... (keskmine poeg elab oma perega piisavalt kaugel, et neid iganädalaselt näha ei ole). Ja "vanad L.-d" tekkisid minu arvutust mööda vähemalt 17 aastat tagasi, sest niinimetatud noorte L.-de kaksikud said just 16, ainult et "vanad L.-d" olid siis nooremad kui mina ja Mees praegu. Ehkki ma usun, et nemad on ka 17 aasta pärast nooruslikumad kui meie praegu, sõidavad tõukekelguga ja valmistavad uskumatuid pidusööke ühe ja teise lähedase auks (lähtudes sotsiaalmeediast). 

Iseenesest on just praegu aeg hakata aktiivse vanainimese elu harjutama. Loen raamatut, kus umbes 53-aastane naine on oma elu juba pensionäristaatusesse ära seadnud ja see tundub ikkagi natukene vara. Olgu tööinimene või kodune, ennast maha matta ikkagi ei tahaks. Ilusalong ja regulaarne kohvikuskäimine ei ole minu teema, aga aed, käsitöö ja põnevad hoidised ikkagi on... nii et ka sel suvel tuiskan mööda metsa, kui ilm lubab. 

***

Ma nüüd lähen sinna põrandale... Mõne tunni pärast on see tehtud, ma loodan. Pühadeks sissekolimisvalmis, eks. 

_________
*suurepäraseid inimesi on maailmas tegelikult palju. 

Peaaegu kevad

 Täna näitas autotermomeeter mingil hetkel õueilma kohta, et olevat 10 kraadi sooja. Samal ajal olevat Tallinnas lumetorm... 

Sel nädalal andsid meieperes tooni The Põrand ja Lillebrori uskumatud seiklused bussidega. Tähendab, Põrand tahab küll veel ühte lihvimist ja õli toon tuleb taas mahagon ehk tume, sest isegi laudade auväärne iga ei vabanda väljalihvimatuid kahjustusi, mis iga eheleda tooni puhul paratamatult näha jääksid... aga loodetavasti on tuleva reede hommikuks olemas nii õli kui õlitamisvalmidus. Et saaks pühadeks tuppa sisse. 

Lillebror jällegi, mnjaa... promeneeris ükspäev endise klassiõe seltsis Raadi kalmistul nii kaua, et jäi bussist maha... ja teisel päeval uinus koju sõites kaks peatust enne "meie" oma nii sügavalt, et mees sai kokku 25 kilomeetrit ekstra sõita - bussijuht pani ilmselgelt lapseealise reisija ükskõikselt keset metsa maha ja laskis tal tihenevas hämaruses kodu poole kulgema hakata. Hansa Liinid on muidu päris hea bussifirma, aga mõni juht on seal küll sobimatu... võiks pigem kruusa vedada, mitte inimesi. Üks kolmas olukord oli veel, aga see oli pigem arvestusviga, aga kuna ägeda puberteedi tagajärjel on usalduse taastamine endiselt päevakorral, oleks võinud see asi olemata olla... Ükskord kasvavad nad ehk ikkagi suureks. Veel käis Lillebror Jaanipäevatalu noorimal külas, oli olnud tore. 

Veel tegi kõigi mu meeste hulgas tiire mingi vastik kevadine viirus. Natuke palavikku või palavikutunnet, natuke köha ja ebameeldiv nohu... Imestasin täna hommikul valjusti, millal mina selle saan, aga keegi ei osanud vastata. Samuti on terve ja viirusevaba Sõbranna (Jumal tänatud!). 

Jõugu Juht ei ole endale vist veel päriselt teadvustanud, et nädala pärast on tal miski inglise keele eksam, varsti ülikooli akadeemiline test ja siis üsna varsti riigieksamid... aga viirusevinest hoolimata käib ta hoolega nii eesti keele kui matemaatika tundides, nii et lootust on. 

Legolas käis Nimekaimu sünnipäeval ja avaldas nördimust saunaõhtuliste lapsikute siseringinaljade üle. Siis tuli koos Sõbrannaga, endiselt õnnelik ja õhevil... ja nad olid taas väga armsad.

Mees pahteldas siin ja seal ja loodetavasti saavutab täna õhtuks kantseleis esimese põranda-augu täite - nimelt on seal ahjude lähistel kokku kolm teadmata päritoluga põrandalauakahjustust, mille kõige lihtsam ravi on jupp lauda välja saagida ja asendada uue, terve lauajupiga. Vannitoas me vahetasime ühe terve laua välja  (põrandalaudade suuna järgi tundub, et vannituba oli algselt kaks eraldi ruumi ja selle lootusetult purunenud laua otsas elas vahesein), nii et hullem saaks alati olla. 

Mina... sain ühe positiivse vastuse vahepeal negatiivsena paistnud olukorrale, ei ma ei ole palgatööle läinud... aga jah, vähemalt üks ebaõiglus ja valetamine lahendati ära. Kena seegi. Veel suhtlesin armsa Karinaga tudengikorteri asjus, võimalik, et linnamaja teist korrust tuleb vaatama parim üürilisekandidaat võimalikest... aga eks ta ise otsustab. Mina kavatsen homme seal remonti edasi teha, pahtlit ja võib-olla lihvi ja kindlasti tapeeti... Et areneks. 

Nüüd tuli üks laps ja ulatas sõnatult väikese palavikuga kraadiklaasi... Oeh. Tore, et paratsetamooli suurtes purkides müüakse. 

Reede hommikul

 ... sest ma lähen kohevarsti niigi tolmusesse Kantseleisse Legolase lävepakku lihvima ja püüan seda ebasümpaatset tööd natuke veel edasi lükata...

Lihvimise ja muu tolmutamise tagajärjel on mu parema käe pöidlaküüne kõrval üks lõhe, mis ei taha kuidagimoodi paraneda. Mingi aine puudus pluss geneetika pluss tolmutöö, mida mu nahk üldse ei kannata. Võeh. Täna püüan põrandaga ikkagi mingisse arvestatavasse lõpp-punkti jõuda. 

Põrandaõli otsingud on üsna lootusetud olnud, ühest poest püüti meile kaela määrida õlist kolm korda kallimat vaha, mis nõuab teistsugust kohtlemist ja üldse... Õnneks leidis Mees mingi mitte-suurketi õlivahendaja, tuleval nädalal loodetavasti saab kätte. 

***

Linnamajas sorteerin raamatuid ja kui Jumal annab, siis tuleval nädalal tapetseerin esikut. Raamatutega on nii, et "Vitja Malejev koolis ja kodus" läheb ilma vahepeatusteta majast välja, aga eriti hea vene keele oskuse eest saadud mikroskoopilise "Punamütsikese" tahtis Mees alles jätta - sest see on täiesti müstiline asi, ma vihkasin vene keelt kogu südamest ja tolle hetke vene keele õpetajat ka (meil oli neid kokku kümmekond). 

Muidu on sealse remondiga raske, midagi tuleb ette võtta dušinurgaga, aga torud jooksevad nii, et selle millegi ettevõtmine on padukeeruline... Jällegi, tehniliselt korrektne, aga esteetilised mõttes hirmus. Äkki leiame mõned vähenõudlikud ja mitte-jõukad tudengid, kes lepivad... Võib ju loota. 

*** 

Otsustasin Maalehe tellimusest loobuda - hetkel ei ole me just ülearu jõukad ja millegipärast olid varem huvitavamad artiklid - ja siis oli eilses lehes pikk lugu minu armastatud ajalooõpetajast, kes, nagu selgus, on "Sata-sata" kirjutanud Mari Kalkuni ema. Lugu keskendus küll hoopis sellele, kuidas õpetaja küpses eas ehtekunstnikuks õppis. Taas on mul kahju, et ma ehteid ei kanna.

***

Ehtekandmise asemel tegin ühe muu kummalise teo. Panin endale juuksuri juurde aja, seda pole vist pruudisoengust saadik (21 aastat) juhtunud. No aga mul on ilmselt koroonatüsistus ja ealised iseärasused ja... vaja on Gümnaasiumilõpetaja Ema kohaselt viisakas välja näha. Juuksurilt ootangi lahendust, mis ei vajaks erilist hooldust ja näeks ka kolme kuu pärast hea välja, st kui kasvab, siis sobib ikka ühtlaselt hästi. Meie pastoriproual on umbes taoline soeng, mulle tundub sümpaatne. 

Gümnaasiumilõpetaja Ema jaoks otsin ka kleiti, sest Põhikoolilõpetaja Ema kleidist olen lootusetult välja kahanenud (viimase kaalumise järgi 58,8 kilo, see on ligi 20 kg kaalukaotust kahe aasta jooksul, ups). Nii Hansmarkis, Oliveri poes kui Humanas on hetkel veel ikaldus, ehkki anti lootust, et suvisemaid mudeleid tuleb juurde. Oliveri poes püüdis agar müüja mulle pakkuda aina mutisemaid ja kirjumaid hilpe, ega mantli alt ei paista jah, et mul pole varjamist vajavaid pekivolte... ja Hansmarkis on hetke valik ilusat värvi, taskutega* telkkleit või ilusat värvi kleit suurus 40, mis on rinnast ja taguotsast kitsas, aga vööst lai, vabandage, ma olen endiselt herilasekehaga...** Jätkuvalt pole ma võtnud ette vintage-kaltsukate ülesleidmist, oleks vaja. Õnneks on veel natuke aega. 

***

Oeh, seda lihvimist ei saa ikka lõputult edasi lükata. 

Siiralt teie Tolmuahv

_________
*ma ei soovi piduliku kleidi külge taskuid
**laia, kahara seeliku puhul istub hästi suurus 38, mida selle ülemise otsaga ette võtta, ma ei tea, tegelikult ei ole üldse lopsakas figuur... ju oli minu jaoks vale mudel, aga see värv, oi, see värv...